Seekord räägin üksinda, ilma saatekülaliseta. Jututeemaks on mull ja tegu on pigem retoorilise aruteluga, kui et maailma sätestamisega. Tegemist on raudkindlate hoiakutega, mis vahest hoiavad tagasi nii ärilist edu, kui ka brändikuvandi jõulist arenemist. Võib olla jäi episoodist selgusetuks see, et mis puhul mullis olek väljendub. Toon siin välja mõned sellised juhtumid, mida ettevõtete puhul olen täheldanud.

Meie ei tee sotsiaalmeediat / meie teeme ainult sotsiaalmeediat. Näiteks mõnedele tundub, et Instagram on kindlasti midagi sellist, mida neile eales vaja ei lähe või siis, et nad justnimelt teevad ja peaasjalikult Instagrami postitusi, aga kontol on vaevu 150 jälgijat. Instagram ei ole ei hea ega halb, aga lihtsalt üks turunduskanal, kuhu saab panustada suhteliselt väikesete kulutustega. Ärge saage valesti aru - ma ei küta Instat, vaid toon välja selle seletamatu hoiaku tema suhtes.
Kodulehe esileht peab ära mahtuma ühele ekraanile. Jumal tänatud - sellist hoiakut kohtan aina vähem, aga siiski - ta on olemas. Kogu maailm skrollib veebilehti ja mingit muret sellega kunagi ei ole, aga kui kellegile ettevõttes meeldib koduleht, mis mahub ühele lehele, siis nii see peab olema ja kõik!
Mahutame reklaampinnale võmalikult palju informatsiooni. Selgitan - reklaampind ju maksab ja ta juba on tellitud, siis tuleb järelikult maksimaalselt ära kasutada. Selliseid plakateid ja reklaame kohtame igapäevaselt ning nad on mõnes mõttes isegi head - korraliku sõnumiga ja õigesti kujundatud reklaamid paistavad sedas paremini välja. Konkurentide omad näiteks.
Mulle meeldib/ei meeldi mingi värv Igavikuline teema, et kui kellegile ettevõtte juhtkonnast mõni värv ei meeldi, siis kindlasti peab kogu ettevõtte graafiline pool sellega arvestama.
Meil ei ole mõtet rääkida kõigiga, vaid ainult oma sihtgrupiga/meie sihtgrupp on kõik Eesti inimesed, nii mees kui naine vanuses 0-100. Vahet pole, millised on ettevõtte müügid hetkel ja kas sihtgrupiuuringuid üldse on tehtud. Ikkagi peab alati tegema täpselt ühetoonilist reklaami, rääkides oma kujuteldavad sihtgrupiga. Et ma nüüd segadust ei tekitaks, siis tegelikult peavadki reklaamid olema suunatud kellegile ja rääkima vastavas keeles, aga selle hoiakuga minnakse vahel nii ekstreemseks, et unustatakse ära Eesti rahvaarv. Justkui Eestis oleks miljonites mõnda väga spetsiifilist sihtgruppi. Reklaamisõnum peab olema sihtgrupipärane ja selge, kuid sihtgrupp on ainult sihtimiseks, mitte ainult teatud inimestega rääkimiseks. Teine raudkindel äärmus on absoluutselt kõikide inimeste eelistamine, see viib tasapaksu sõnumini (meie oleme parimad vms)
Tahame panna oma kodulehe esilehele selle, kui vana meie firma on. Vahest on juba piinlik, et justkui see aastanumber annaks kellegile mingit söödavat või käegakatsutavat tulu. Tegelikult ei ütle sinu 25 aastat kellegile midagi. Loomulikult tuleb ta välja tuua, aga mitte kodulehe/välimeedia/tutvustava teksti kõige olulisemal kohal. Siia alla liigitaks ka kõik jube olulisena tunduvad argumendid, mida paljud ettevõtted ikka aeg-ajalt suurelt reklaamivad, kuigi pole ei sihtgruppi hoiakuid uuritud, ega ka toote põhiargumente välja toodud. See on omalaadne grupimantra, mis tekib ettevõtte sees ja millest keegi peale omade midagi aru ei saa.

Kindlasti on selliseid raidhoiakuid veel, hetkel lihtsalt ei tule pähe. Kui sul tuleb mõni selline mulli tundemärk meelde, mille vastu oled põrganud, kui vastu betoonseina - anna teada. Eredamad panen siiasamasse postitusse kirja.

Turundustund